Rein Kruus (11. mai 1957 Tallinn – 25. aprill 1992 Tallinn) oli eesti–vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurija, Igor Severjanini loomingu asjatundja.

Rein Kruus õppis aastail 1964–1975 Tallinna 7. Keskkoolis ja 1976–1982 Tartu Riikliku Ülikoolis vene keelt ja kirjandust (kaugõppes). Aastatel 1974–1977 töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus, 1978–1983 Eesti NSV Kirjastuskomitees. Ta on töötanud ka Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis, ENSV Teaduste Akadeemia Ühiskonnateaduste Infokeskuses ja Keele ja Kirjanduse Instituudi grammatikagrupis.

Rein Kruusi aktiivne loomeperiood kestis veidi üle kümne aasta. Toomas Haugi sõnul oli Rein Kruusil "tugev sotsiaalne närv. Kogu tema paljuharuline kirjanduslooline tegevus oli summa summarum alternatiivse väärtussüsteemi ülesehitamine kivistunud süsteemi sees, ja ta kasutas selleks nii ajaloolisi täpsusuuringuid kui ka paroodilisi lavastusi ja karnevalilikku maskimängu. – – Rein armastas lavastada. Tema kirjutised olid tihti verbaalsed intriigid ja kavalalt läbimõeldud etendused. – – Temas oli nooruslikku radikaalsust, isegi midagi (veneliku taustaga?) kirjanduslik-huligaanlikku, aga samas ka varatarka skepsist. Ja tema iroonilis-mängulise vaimulaadi põhjas asus väga range eetiline normistik. See oli õnnestunud vaimukooslus kirjandusloo uudseks elluäratamiseks, aga ka nn piiripealseks mänguks tsensuurivõimuga."^[1]

Rein Kruus huvitus dissidentlikust põrandaalusest kirjandusest nagu "Lisandusi uudiste vabale levikule Eestis". Vallandatud Endel Sõgeli juhtimisel töötavast Keele ja Kirjanduse Instituudist, sai Kruus 1985. aastal koha Kalle Kure peatoimetatava ajakirja Looming kriitika ja kirjandusteaduse osakonnas^[2], töötas seal aastani 1990, mil ta siirdus Eesti Rahvusraamatukogu bibliograafiks, kellena töötas surmani. Rein Kruus avaldas artikleid 20. sajandi eesti ja vene kultuuri ning nendevaheliste kohtaktide kohta, aga ka arvustusi ja informatiivset materjali kirjanduselu kohta. Rein Kruus suri 34-aastaselt, jõudmata kaitsta isegi magistrikraadi, kuigi temalt on ilmunud 269 publikatsiooni eesti, inglise, saksa, läti ja vene keeles.

Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige^[3].

Rein Kruus on maetud Tallinna Metsakalmistule.^[4]

Aastatel 1993, 1994, 2002 toimus Tallinnas ja Tartus Rein Kruusi mälestuseks kolm konverentsi ja seminari.

• «Библиография публикаций Рейна Крууса 1973–2002», koostanud Rita Hillermaa – kogumikus Балтийский архив: русская культура в Прибалтике. XI, «Таллинский текст» в русской культуре. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2006, lk 395–435

• "Fjodor Raskolnikov ja Eesti" – Edasi, 27. august 1987

• Toomas Haug, "Rein Kruusi meenutades. 11. V 1957 – 25. IV 1992" – Looming 1992, nr 6, lk 854–855
• "Aadress: Asutus VS-389/37". Rein Kruusi kirjad Heiki Ahonenile Permi oblasti laagrisse aastatel 1983–1986 – Looming 1997, nr 5, lk 689–695
• Галина Пономарева, «Рейн Круус – студент Тартуского университета» – Радуга 2002, nr 1, lk 45–55
• Галина Пономарева, «Рейн Круус – автор журнала «Радуга»» – samas, lk 56–58
• Kajar Pruul, "Perifeeria ja kriitika: Rein Kruus ja tema aeg" – Akadeemia 2003, nr 3, lk 587–600
• Toomas Haug, "Rein Kruus, Jüri Loigu ja igavene perifeeria" – Looming 2003, nr 6, lk 924–932 ja raamatus: T. Haug, "Troojamäe tõotus", 2004, lk 9–23 (raamatus on pealkirjale lisatud: "...kirjanduslikku noorusromantikat")
• Galina Ponomarjova, "Vene kirjanduse uurimisest Nõukogude Eestis Rein Kruusi näitel" (vene keelest tõlkinud Olga Sudajeva) – kogumikus "Võim ja kultuur", Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2003, lk 451–463
• Galina Ponomarjova, "Rein Kruus ja vene kirjandus Eestis" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 5, lk 387–392
• Jüri Hain, "Mida Rein Kruus ei teadnud" (Lisandusi Aleksander Sipelga elu- ja loomeloole) – samas, lk 393–398

• Berk Vaher, "Seminar Rein Kruusi mälestuseks" Sirp, 17. mai 2002 (lk 6)
• Svetlana Kuljus, "О Рейне Круусе как друге-приятеле" Molodjož Estonii, 2. mai 2002