See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Peeter Suure merekindlus (vene keeles Морская крепость Императора Петра Великого) oli osa Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ja nende vahelistele saartele aastatel 1912–1918.

Nimetused:

• eestikeelse täistõlkena "Keiser Peeter Suure merekindlus"
• eesti keeles venepäraselt vahel ka "Imperaator Peeter Suure merekindlus"
• vene keele vanapärases kirjaviisis Морская крѢпость Императора Петра Великаго
• vene keele uues kirjaviisis Морская крепость Императора Петра Великого

20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemiga – patareid Kotlini saarel ja selle lähedal (Viaporis). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaad vaatama üle oma riigikaitsekavasid. Jaapanlaste edu tagas kaitseehitiste kaitstavale objektile liiga lähedal asumine. Port Arturi kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus.

Uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtimisel arendati energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.^[1]

Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse.^[2]

Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste kindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi lääne poole nihutamist. Kroonlinna kindluses rajati patareid Inosse ja Krasnaja Gorkasse.^[3]

Lahe keskosa planeeriti uus positsioon Tallinna-Porkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.^[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. novembril 1911.

Esialgne kaitsekava valmis 1907. aastal. Ehitus loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osa 31. detsembriks 1917. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916. aastaks suur sõjasadam Muuga lahel, kuid peagi otsustati see viia üle Tallinna lahele. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna-Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser Nikolai II heaks alles 16. november 1911.

Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest kindlustistest. Ohustatud oli ka Tallinna rajatav mereväebaas, millel puudus maapoolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada.^[3] Kaitsekava järgi oli ühe, Narva regioonis paikneva varupositsiooni ülesandeks tõkestada eelnevatest positsioonidest läbimurdnud vaenuliku laevastiku tee Peterburini Meriküla-Rankisaari vahelisel alal. Meriküla-Rankisaari varupositsioon, lääne poolt vaadatuna olles järjekorras eelviimane, seitsmes positsioon enne pealinna Peterburi. Positsiooni lõunapoolseim patarei rajati Narvast läände, Meriküla piirkonda. Varupositsioonil jäid tööd 1916. aastal lõpetamata.

26. aprillil 1913 anti välja ukaas kaitsepositsiooni rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks: Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor.

Merekindluse lõunasektor Eestis jagunes kaheks:

• 7-verstane rajoon, mille piires olid Eestimaa kubermangu vallad: Keila, Harku, Saue, Kurna, Nehatu (koos Aegna saarega), Naissaare, Prangli (koos Aksi saarega), osa Padise vallast (koos Pakri poolsaarega), osa Raasiku vallast (mõis; küladest Kurla, Arakavälja, Lammassaare ja Antla), osa Jõelähtme vallast (Kostivere mõis; küladest Manniva, Rebala, Koila ja Loo) ja saared: Aegna, Naissaar, Prangli, Aksi, Kräsuli, Kumbli, Pandju, Paljassaared. Tallinna linna territooriumist kuulusid merekindlusele maa-alad väljaspool piirjoont: kindlusraudtee raudteeliin ümber Kalamaja kalmistu kuni Balti raudtee pealiinini, sealt edasi mööda Tallinna-Peterburi raudteed kuni Ülemiste järve põhjatipust välja voolava Liivaojani, piki oja vasakut kallast kuni suudmeni (Tallinna reidini) Kadrioru rannas.
• 20-verstane rajoon, mille piires olid (ja mis hõlmas ka eelneva 7-verstase rajooni) vallad: Pakri (mõlemad Pakri saared), Padise, Keila, Laitse, Harku, Kirna-Kohatu, Saue, Kohila, Kurna, Nehatu (koos Aegna saarega), Rae, Kose-Uuemõisa, Jõelähtme (koos Rammu ja Koipsi saarega), Raasiku, Peningi, Kiiu (koos Rahu- ja Pedassaarega), Anija, Naissaare, Prangli (koos Aksi saarega).

Ehitustöid alustati 1911. Tükipealse poolsaare, Väikese Paljassaare ja Tallinna reidi vahelisele alale rajatavale Peeter Suure Sadamale pani 1912. aastal nurgakivi keiser Nikolai II.

Soome lahe ümbrusse ehitati uusi ranniku- ja õhutõrje suurtükipatareisid, varjendeid, kaitsekraave, raud- ja maanteid, sildu, sõjaväelinnakuid, arsenale, ladusid, aedlinnu..^[2] Ehitamise käigus tekkis võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslikke probleeme, mis hiljem tuli Eesti Vabariigil ära klaarida..^[4] Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale:

• I kaitsesektor seniselt Viti – Kodasema joonelt üle Türisalu – Humala joonele;
• II kaitsesektor seniselt Hüüru – Pääsküla – Männiku – Raudalu joonelt üle Vääna-Posti/ Keila – Alliku – Pääsküla – Tammemäe – Saku – Saustinõmme joonele ning sealt hiljem veel Sausti mõisa – Kurna/ Veneküla (Kiili) joonele;
• III kaitsesektor seniselt Lehmja küla – Rae – Lagedi – Iru – Muuga joonelt üle Kurna/ Veneküla (Kiili) – Lehmja mõisa/ Kautjala – Saha – Kroodi – Uusküla joonele.

Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.

Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, Venemaalt palgatuid^[5] ja Saksa sõjavange. Saksa sõjavangilaagreid oli Esimese maailmasõja alguse järel Tallinna ümbruses kolm: Pääsküla sõjavangilaager andis ka nime tänapäevasele Laagri asumile; Alliku sõjavangivangilaager asus Allikul ja seal kinnipeetud tegelesid Pääsküla positsiooni väljaehitamisega; kolmas sõjavangilaager asus Rahumäel.

Peeter Suure merekindluse staap
Riik	Venemaa keisririik Venemaa vabariik
Haru	Venemaa keisririigi ja Venemaa vabariigi Balti laevastik
Garnison/staap	Staabi asukoht Pagari tänaval ja Narva maanteel
Lahingud	Esimese maailmasõja Operatsioon Albion
Laiali saadetud	1918

• 1913–1917 viitseadmiral Aleksandr Gerassimov
• 21. märts 1917 – 21. oktoober 1917 kontradmiral Pjotr Leskov (Петр Николаевич Лесков; 1864–1937)^[6]
  • staabiülem, kindralstaabi alampolkovnik Nikolai Kostandi
• 1917 – 24. veebruar^{[küsitav][viide?]} 1918 kindralmajor Pjotr Izmestjev (Петр Иванович Изместьев; 1873–1923)^[7][8]

18. veebruaril 1918 alustasid saksa sõjaväeüksused kogu Idarindel jälle sõjategevust ja liikusid paaniliselt taganevate vene armeede jäänuste kannul sisse Eesti territooriumile. Eestimaa Täitevkomitee ja Tööliste-Soldatite Nõukogu kõrvalas ja vahistas kindluse komandandi P. Izmestjevi ja kindluse juhtimise võttis enda kätte kolleegium, mis moodustati 19. veebruaril: 1) Tallinna Tööliste-Soldatite Nõukogu, 2) Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, 3) Punaarmee Staap ja 4) mereväe esindajatest. 25. veebruaril 1918 langes Keiser Peeter Suure merekindlus ja Peeter Suure sõjasadam sakslaste kätte ning keskpäeval lahkus Baltimere laevastik reidilt suunaga Helsingi.

Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni (•) ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende koguarvus pole veel jõutud ühtsele kokkuleppele):^[9]

• Peterburi merekaitse eelpositsioon (Tahkuna poolsaar–Dirhami neem–Hanko poolsaar), Läänemere idaosas ja Soome lahe lääneosas;
  • Peterburi merekaitse Turu–Ahvenamaa positsioon (Soome edelaosas Turu saarestikus ja Ahvenamaal)
• Keiser Peeter Suure merekindlus ehk Peapositsioon ehk keskpositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala)
  • Peterburi merekaitse Väinamere positsioon^[10] Saaremaa, Muhu, Vormsi, Hiiumaa ja Lääne-Eestis.
  • Peterburi merekaitse Kura kurgu positsioon (Väinamere positsiooni autonoomne osa Sõrves; on loetud ka eraldi positsioonina)
  • Peterburi merekaitse Põikpositsioon (Helsingi ümbruse maismaa, saared ja neemed)

Peterburi merekaitse Eelpositsioon asus Tahkuna–Hanko liinil.

Eelpositsiooni Põhjatiib asus Russarö saarel Soome rannikul mõned miilid Hanko poolsaarest, kus paiknesid kolm kahetorulist rannapatareid

Eelpositsiooni Lõunatiib oli aga Tahkuna–Lehtma joonel Hiiumaal põhjarannikul ja Dirhamis:

• Rannapatarei nr 37 (IV-152/50 suurtükki) Läänemaal Haapsalu kreisis Dirhami neemel, 500 meetri kaugusel Dirhami sadamast. 2. üksiku suurtükiväepataljoni koosseisus. (2-й отдельный батальон артиллерии приморского фронта морской крепости Императора Петра Великого^[11])
• Rannapatarei nr 38^[12] (IV-152/50 Canet' suurtükki) Hiiumaal, Tahkuna poolsaarel Lehtma sadama lähedal Lõimandi ninal;
• Rannapatarei nr 39 (IV-305 mm suurtükki) Hiiumaal, Tahkuna poolsaarel Tahkuna neeme lähedal, 700 meetri kaugusel Tahkuna tuletornist;
• Õhutõrjepatarei nr 39a, milles algselt 1916. aastal oli kolm 57 mm kahurit, need aga asendati 1917. aastal nelja 75 mm õhutõrjesuurtükiga

 Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse peapositsioon

Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini (eelpositsioon, Peeter Suure merekindluse mererinde ja Turu-Ahvenamaa positsioon) pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida.^[2]

Kindluse peastaap ja juhtkonna elamu^[13] asus hoones Pikk tänav 61 ja Pagari tänava 1 hoone oli merekindluse juhtkonna elamu.

Merekindluse raadiojaam asus Saue lähedal, praeguse Alliku küla territooriumil, Allika tee 13.^[14] Alates Eesti Vabariigi algusaegadest raadiojaama ei kasutatud, 1921 – 1974 töötas selles hoones Saue algkool.

 Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse Tallinna mererinne

Mererindeks (vene k. приморский фронт) nimetati kindluseala lõunasektori, s.t. Eestis paikneva osa, rannakaitselist lõiku. See koosnes patareidest Tallinna lähedastel saartel ja neemedel, staabist, raudteesüsteemist, sideobjektidest, ladudest, ehitusjõududest jne ja selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknenud rannakaitsepatareid.^[15]

• Keiser Peeter Suure merekindluse Rannakaitsepatarei nr 1, (valmimata), Suurupi küla Harku vallas. Nelja 14-tollise kahuriga patarei (Romanovite patarei) asus Suurupi Ülemise tuletorni juures;
• Keiser Peeter Suure merekindluse Rannakaitsepatarei nr 2, Suurupi küla. Patarei koosnes 4 suurtükiplokist, algselt planeeritud kuue 130 mm kahuriga patarei asemel loodi aga 1915. aastal USA firma Bethlehem Steeli toodetud 9,2-tolliste kahuritega patarei;
• Keiser Peeter Suure merekindluse Rannakaitsepatarei nr 3, Suurupi küla, Humala. Patareis neli kuuetollist (152 mm) Canet'-tüüpi kahurit
• Keiser Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei nr 4, Kakumäe poolsaare tipus, Kakumäe tee 250
• Keiser Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei nr 5, Naissaarel Lõunakülas^[16]
• Keiser Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei nr 12, Paljassaare poolsaare loodetipus
• Keiser Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei nr 13, Miiduranna küla, Viimsi vallas
• Keiser Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei nr 14, Aegna saare läänerannikul
• Keiser Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei nr 15, Aegna saare loodeosas

 Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse maarinne

Venemaa Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja- ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes.^[17] Merekindluse maarinne kaitses piirkonda maismaalt (lõunast) tuleva võimaliku ründe eest. Maarinne (vene k. сухопутный фронт) koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse.^[15] Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, millal algasid ka ehitustööd, kuid valmisid maismaaja kaitseehitused vaid osaliselt, peamiselt I ja II kaitsesektoris: üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatud – kaitsepositsioon nr 6.

Tallinna maarinde territooriumi diameeter oli umbes 45 versta. Maarinne ei olnud pidev kaitserajatiste liin, vaid kaitserajatistena oli kavandatud kümme põhipositsiooni fortide, suurte betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelitega, patareide ja kasarmulinnakutega. Põhipositsioonide vahelõikudesse oli projekteeritud üheksa kindlustatud punkti, mille moodustasid väikesed, sageli puidust varjendid, kaitse- ja ühenduskraavid. Maarinde suurtükiväe relvastamisel kasutati ka sõjategevuses austerlastelt ja sakslastelt saadud trofeesuurtükke: 9″ rannakaitse- ja 8″ kindlusemortiire, 240 mm jaapani kahureid ja mortiire, 6″ välimortiire, 150 mm saksa ja austria haubitsad, 120 mm austria kahureid, 105 mm jaapani kahureid, 100 mm saksa haubitsaid, 90 mm austria ja saksa kahureid ning 76,5 mm austria kahureid.

Merekindluse maarinde moodustasid Tallinna kindlustatud rajooni PSM garnisoni kuulunud 23. jalaväediviisi 118. jalaväediviisi: 469. Arzamassi jalaväepolk (469-й пехотный Арзамасский полк), 470. Dankovi jalaväepolk (470-й пехотный Данковский полк), 471. Kozelski jalaväepolk (471-й пехотный Козельский полк), 472. Masalski jalaväepolk (472-й пехотный Масальский полк) jm väeosad. 118. jalaväediviisi jalaväepolgud formeeriti 1916. aastal Venemaa Ivanovo-Voznessenski ja teiste selle piirkonna tekstiilivabrikute kvalifitseeritud töölistest, kes streikide tõttu jäeti ilma ajapikendustest mobiliseerimisel. Polgud olid formeeritud senise 4 pataljoni asemel 3-st pataljonist. Veebruarirevolutsiooni järel kaotasid üksused korra ning merekindluse staap suunas 470. Dankovi jalaväepolgu Kasarijõe ja 472. Masalski jalaväepolgu Kuressaare piirkonda.

I Kaitsesektor asus Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: kolm jalaväepataljoni; kuus patareid kuuetolliseid (") suurtükke – 24 tk; kaks patareid 4,25" suurtükke – kokku 8 tk; üks patarei 3" suurtükke, kokku 4 tk.

Algselt tehtud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale, I kaitsesektori positsioonid ehitati seniselt Viti–Kodasema joonelt - Türisalu–Humala joonele;

• Maarinde väline kaugema perimeetri Türisalu-Naage positsioon, ulatusega u 4x1 km^[18] oli allutatud Humala positsiooni juhatusele. Positsioonil oli üks rooduvarjend,^[19] Naage külas. (tänapäeva Naage küla Harku vallas)

• Maarinde I kaitsesektori Humala positsioon^[20] Humalas Harku vallas.^[21] Humala positsioonil asusid 1916. aastal valminud rooduvarjendid nr 1,^[22] 2 ja 3, iga varjend mahutas ca 120 meest. Rooduvarjendi pikkus on ca 30 meetrit, laius ca 9 meetrit, süvendi pikkus 60 meetrit. Rooduvarjendite ees asusid kaevikuliinid koos ühenduskraavide ja betoonist rajatud jao varjenditega. Varjendite ühendamiseks rajatud maa-alused tunnelisüsteeme oli kaks, pikkusega 460 m ja 900 meetrit, tunnelite omavaheline ühendamine jäi pooleli. Humala positsioonile rajati Liiva–Vääna raudteeliinilt kitsarööpmelise raudtee harutee.
• Maarinde I kaitsesektori Vahiküla positsioon^[23]

• Maarinde I kaitsesektori algne, Viti positsioon^[24] nr 1 ehk "A", Viti küla (Vana-Aiba juures ja Vääna-Viti mõisakeskmest u 250 m lõuna pool), kus positsioonil asus ka tegevust koordineeriva keskusena^[25] PSM maa- ja mererinde vahelise komandokeskuse staabiblindaaž, vaatlusplatvormiga ja ligikaudu 250 m tagapool paiknev Peeter Suure Merekindluse komandokeskuse ohvitseride eluvarjend^[26] ja positsiooni rooduvarjend^[27]. Positsiooni nr 1 lähedale ehitati kindlusraudtee raudteeharu Sõrve–Suurupi raudteeliinilt. Tänapäeva Viti Harku vallas
• Maarinde I kaitsesektori^[28] Peetrimõisa positsioon, Peetrimõisa kõrgendikul ja Alliku positsioon^[29]
• Maarinde I kaitsesektori Vääna positsioon ja Liiva–Vääna raudteeliinilt kitsarööpmelise raudtee Vääna raudteejaam, Vääna sõjaväelinnakuga^[30]
• Maarinde I kaitsesektori Liikva positsioon^[31] nr 2 ehk "B", jäi samuti välja ehitamata, positsioonile suundus Vääna raudteeliinilt raudteeharu.
• Maarinde I kaitsesektori Vatsla positsioon nr 3 ehk "V"
• Maarinde I kaitsesektori Kodasema positsioon
• Maarinde I kaitsesektori Rannamõisa positsioon
• Maarinde I kaitsesektori Tabasalu positsioon
• Maarinde I kaitsesektori Ellernhofi positsioon
• Maarinde I kaitsesektori Harku positsioon, Tallinna–Paldiski maantee sulustamiseks

II Kaitsesektor asus Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: viis jalaväepataljoni; kuusteist suurtükipatareid 6" suurtükke – kokku 64 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk;

• Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 4 Vääna-Posti positsioon ehk Peetrimõisa^[34] positsioon (tänapäeva Tallinna–Paldiski maantee ääres Vääna-Posti, Kiia küla, Saue vallas), koos Vääna-Posti positsiooni loodepoolsete kaevikutega (59° 21′ 29″ N, 24° 29′ 24″ E) koos jaovarjenditega, 10 mehele^[35] ja Vääna-Posti positsiooni läänepoolsete kaevikutega (59° 21′ 51″ N, 24° 29′ 2″ E) koos jaovarjenditega^[36], Vääna- Posti positsiooni eriotstarbelise varjendiga nr. 1^[37], rooduvarjendi nr. 2^[38], rooduvarjendiga nr. 3^[39], rooduvarjendi nr. 4^[40], rooduvarjendi nr. 5^[41] ja varjenditevaheline tunnelisüsteemiga^[42]
• Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 5 Hüüru küla juures, koos 12-tollise Hüüru haubitsapatareiga^[43]Vääna jõe paremkaldal mõisa vastas^[44] ja Harku sõjaväelinnakuga
• Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 6 ehk Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsioon^[45];

Pääsküla positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus-^[46] ja drenaažitunnelitest, need tunnelid olid vajalikud väeüksuste varjatud liikumiseks ühest osast teise. Kaitsepositsiooni eesmärk oli Tallinna–Haapsalu raudtee ja Tallinna–Pärnu maantee sulustamiseks, positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele.^[47] Positsiooni juurde kuulus ka ühesuurtükilise 280-mm Kivimäe patarei kahurialus (suurtükk jäi kohale toimetamata) ja suurtükipositsioon^[48] ning Pääsküla positsiooni komandovarjend ja tagalapatarei positsioon.^[49] Pääsküla positsiooni komandandi elamu^[50] asus Külvi tänav 14 (tänapäeval Tallinna Piiri Lasteaed). Pääsküla kaitsepositsioonile tuli kitsarööpmeline raudteeharu Pääsküla kindlusjaamast. Pääsküla positsiooni asukoht tänapäeva Tänassilma küla, Saku vallas (59° 20′ 34″ N, 24° 36′ 22″ E), Vana-Pääsküla positsiooni asukoht, tänapäeva Laagri aleviku serval^[51]

• Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 7 ehk Peeter Suure merekindluse Männiku positsioon, kaitseliini kaevikuridade ning betoonist rühmavarjendis asusid juba 100–150 m Männiku raudteejaamast lõuna pool. Männiku positsiooni eesliin oli kilomeeter kaugemal, Tallinna–Viljandi raudteeliini ja Männiku raba vahelisel alal;
• Maarinde II kaitsesektori positsioon nr 8 Raudalu ja Saire küla alal ning jagunes omakorda kaheks lõiguks: kindlustatud punktiks Männiku raba ja Viljandi maantee vahel ning kindlustatud punktiks Viljandi maanteest idas. Positsiooni moodustasid kaevikuliinid ja ringkaitselised positsioonid. Positsioonil oli olemas raudteeühendus haruteega Liiva raudteejaamast.
• Maarinde II kaitsesektori Tammemäe positsioon Saue ja Saku vahel Juuliku lähedal, Pääsküla positsiooni nr 6 eelkaitsepositsioon. Positsioonil oli olemas raudteeühendus haruteega Männiku ja Saku raudteejaama vaheliselt lõigult.
• Maarinde II kaitsesektori Saku positsiooni eesliinikaevikud ulatusid peaaegu Saku õlletehase tööliselamuteni ja ehitati Männiku positsiooni nr 7 kaugemale nihutamisel Männiku laskemoonaladudest.
• Maarinde II kaitsesektori Nõmme positsioon asus Nõmme küla – Tallinna–Saku tee ristmikust Vääna jõe pool, positsiooni ja Nõmme küla juurde ehitati raudteeharu ning moodustati kindluseraudtee Nõmme-Lõuna raudteepeatus (vene k. Немме-Южное).
• Maarinde II kaitsesektori Sausti positsioon ringkaitseliste kaevikutega ja jaovarjenditega.

III Kaitsesektor asus Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas (kindlustustevöönd hävis peamiselt aastatel 1920–1939, kui ehitused anti tsiviilomandusse ning seoses uue Tartu maantee rajamisega), kaitsesektori koosseisu kuulusid: neli jalaväepataljoni; neli patareid 6" suurtükke – kokku 16 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk.

• Maarinde III kaitsesektori Rae positsioon^[52] nr 10 rooduvarjendiga,^[53][54] rooduvarjendi^[55] jm (tänapäeva Rae küla Rae vallas (59° 22′ 33″ N, 24° 52′ 39″ E));
• Maarinde III kaitsesektori positsioon nr 12 ehk Iru positsioon, koos raskehaubitsapositsiooni,^[56] ühendustunnelite,^[57] viie betoonvarjendi ja Lasnamäe–Iru raudteeliini ühendusega kindlusraudteega jm;
• Maarinde III kaitsesektori Veneküla^[58]–Mõisaküla^[59]–Kurna positsioon, tänapäeva Tallinna ringtee ning Tallinna–Nabala tee ristmiku ümbruses.
• Maarinde III kaitsesektori Maardu–Iru–Muuga positsioon. Iru kaitsepositsiooni asukoht, tänapäeva Narva maanteest ja Vana-Narva maanteest lõunasse jääv riba, Pirita jõest 2 km Maardu poole;
• Maarinde III kaitsesektori Lagedi positsioon

Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud Peeter Suure merekindluse õhusõidu rood (Крепостная воздухоплавательная рота) ja üksik lennusalk (Отдельный крепостной авиационный отряд).

Lennusalga asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi ida poole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir. 1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lasnamäe lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli Lasnamäe lennuväljani rajatud raudteeharu. Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse Lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas.^[60] Tallinna lahe poole jäänud Põhja Paberi- ja Puupapivabriku direktori Emil Fahle rekvireeritud suvemajas, Narva maantee 87 asusid Peeter Suure merekindluse lennusalga staap ja ohvitseride kasiino. Rajatud lennuväljal algasid lennud 1916. aastal. 1917. aasta 2. juulil määrati Tallinna Peeter Suure merekindluse maalennusalga ülemaks John Girard de Soucanton, kes ülendati 10.09.1917 alamleitnandiks.

Merelennukite baasiks pidi saama Lennusadamas asunud ja 1917. aastal poolelijäänud angaar, merelennusalk kasutas ajutise baasina Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama.

18. veebruaril 1918, kui Saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist, Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus.

• Keiser Peeter Suure merekindluse laskemoonalaod / Astangu laskemoonalaod, Astangu, Paldiski maantee ja Kadaka tee vahel paeklindis
• Keiser Peeter Suure merekindluse laskemoona laotunnelid Narva maantee ja Purde tänava ristist umbes 450 m idas paeklindis
• Keiser Peeter Suure merekindluse Maarinde Männiku lahingumoonalaod^[61] (59° 21′ 21″ N, 24° 42′ 6″ E)
• Keiser Peeter Suure merekindluse Maarinde Hüüru (Alliku jaama) laskemoonaladu^[62]

---

• Keiser Peeter Suure merekindluse Viljandi maantee laod, Kalmistu tee 34a, Tallinn
• Keiser Peeter Suure merekindluse Hiiu laod^[63], Pärnu maantee 327b, Tallinn

3. kindluse suurtükipolk, Nõmmel/Keilas^[64]

4. kindluse suurtükipolk, ülem alampolkovnik M. M. Konokotin, koosnes 8 roodust, milles 17 suurtükiväepatareid:

• 1. rood. Patarei nr 152, mille relvastuses 4 77 mm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 153, milles 3 15 cm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 154, milles 4 10,5 cm kaliibriga Saksa päritolu haubitsat
• 2. rood. Patarei nr 162, mille relvastuses 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat, patarei nr 164, milles 4 kuuetollist välimortiiri
• 3. rood. Patarei nr 172, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 173, milles 4 kuuetollist välimortiiri
• 4. rood. Patarei nr 181, mille relvastuses 4 75 mm kaliibriga Saksa päritolu kahurit, patarei nr 182, milles 4 kuuetollist kindlushaubitsat
• 5. rood. Patarei nr 192, mille relvastuses 4 kuuetollist välimortiiri, patarei nr 163, milles 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat
• 6. rood. Patarei nr 201, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 202, milles 4 kuuetollist välimortiiri
• 7. rood. Patarei nr 211, mille relvastuses 4 10,5 cm Saksa päritolu haubitsat, patarei nr 212, milles 4 15 cm Saksa päritolu haubitsat
• 8. rood. Patarei nr 221, mille relvastuses 4 77 mm Saksa päritolu kahurit, patarei nr 222, milles kuuetollist kindlushaubitsat.

• Peetri aedlinn, tänapäeva Pääskülas Nõmme linnaosas
• Peeter Suure Merekindluse Harku sõjaväelinnak (Hüüru küla), kus on säilinud ümber nelinurkse paraadplatsi asuvad sõjaväelinnaku kompleksi ühekorruselised hooned: kasarmu^[65] - Altmäe tee 6), komandandimaja^[66] - Altmäe tee 1) ja ohvitseride elamu^[67] - Altmäe tee 3, saun-pesumaja-leivatöökoda (majandushoone^[68] - Altmäe tee 8, jääkelder^[69] - Altmäe tee 5.
• .
• Peeter Suure merekindluse hospidal asus Tallinnas Kalamajas, praeguse Maleva põigu piirkonnas.

Maa- ja mererinnet ning varustusladusid ühendas 750 mm kitsarööpmeline kindlusraudtee.^[70] Keskus oli Nõmme-Kindluse.^[15] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.^[71][72]

 Pikemalt artiklites Liiva–Vääna raudtee ja Liiva – Nõmme-Väikse raudtee

Peeter Suure merekindluse kitsarööpmelise raudtee peajaam oli Nõmme-Kindluse raudteejaam. Liiva ja Rahumäe kitsarööpmelise jaama vahel asus viadukt üle Tallinna–Keila laiarööpmelise raudtee. Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärse Rahumäe raudteejaama juurest algas harutee, mis viis Koplisse, Tondile ja Mustamäele^[73]. Liiva–Vääna raudtee harutee viis ka üle Harku raudteejaama Suurupi poolsaarele, kus asus Peeter Suure merekindluse peapositsiooni rannakaitsepatareid. Lääne–Harjumaale ehitati aastatel 1912–1917 Nõmme–Suurupi, Suurupi–Viti, Harku–Alliku–Peetri, Vääna–Türisalu, Sõrve–Vääna–Humala raudteeliinid.

Vt. Kitsarööpa tee kergliiklustee Nõmmel, mis on rajatud endise Peeter Suure merekindluse kompleksi kuulunud kitsarööpmelise kindlusraudtee tammile. Tee kulgeb Männiku teest Tähetorni tänavani.^[74] Pärast Vabadussõda otsustati suurem osa kindlusraudteest üles võtta ja kasutada ära mujal. Ainsana säilitati kindlusraudtee osadest selle peaharu ehk Liiva–Vääna raudtee, millest arvati olema kasu ka tsiviilkasutuses.^[75]

Paljassaare kindlusraudtee sai alguse Paljassaare poolsaare Katariina kailt ja suundus Suur-Paljassaare poolsaare tipus asunud suurtükipatareideni ja miiniladudeni.^[76]

Lasnamäe–Iru raudteeliin ühendas maarinde idapoolseima tugipunkti Irus kindluse raudteevõrguga Lasnamäe (Dvigateli) kitsarööpmelisest raudteejaamast. Lasnamäe jaamast läks 12. (Iru) positsioonini viiv raudtee kirdesse, hilisemast sõjaväelennuväljast põhja poolt mööda ning Vana-Narva maanteega rööbiti ida poole. Väo mõisa juures läks üks haru loodesse, Pirita-Kose haubitsapatarei juurde. Peaharu läks läbi ühe sõjaväelinnaku (praeguse Iru hooldekodu kohal) üle Pirita jõe ning hargnes kaheks – põhja poole, linnaku teise osa ja tulevaste kindlusehitiste juurde ning lõuna poole, Lagedi mõisa kandis oleva patarei juurde. Üle Pirita jõe ehitati raudtee üleviimiseks Iru raudteesild.^[77]

Väljaspool Tallinna rajati ka kitsarööpmelise kindlusraudtee liinid:

• Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Aegna Aegna kindlusraudtee (3 km pikkune kitsarööpmeline raudtee, jagunes pealiiniks ning haruteedeks, Aegna olulised patareid ja teised rajatised jäid raudteeliini vahetusse lähedusse^[79]),
• Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare kindlusraudtee. Naissaare kitsarööpmeline kindlusraudtee, kitsarööpmelise raudtee tammid koos säilinud raudteega^[80] ja selle arendused järgneval 20. sajandil on tunnistatud kultuurimälestiseks
• Peeter Suure merekindluse Väinamere positsiooni Saaremaa Kuressaare kindlusraudtee (raudtee sai alguse Roomassaare sadamakailt ja suundus Kuressaare kesklinna, kindluseraudteeliini kogupikkuseks koos haruteedega oli 8 km. Liini hilisem vaksal asus aadressil Allee tänav 6^[81]) ja Kura kurgu positsiooni Sõrve–Mõntu raudtee Sõrve poolsaarel asuva rannapatarei nr 43 ja Mõntu sadama vahel,
• Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni Hiiumaa Hiiumaa kindlusraudtee,^[82] 6 km pikkune kitsarööpmeline väliraudtee Lehtma sadama – Tahkuna vahel, Tahkuna poolsaare Rannapatarei nr 39 ja Rannapatarei nr 38-ni. Löimandist viis raudtee Lehtma sadamasilla juurde, kus Esimese maailmasõja ajal seisid Vene miinihävitajad ja kust kaudu toodi kohale ka kindlustuste varustus ja laskemoon.^[83]
• Peeter Suure merekindluse Väinamere positsiooni Muhu kindlusraudtee.^[84] Rannapatarei nr 32 ja 36 ehitamiseks ja varustamiseks rajati Kuivastu sadamast patareini 6 km pikkune kitsarööpmeline Kuivastu–Võiküla raudtee, raudteed täiendas Võiküla munakivitee,
• Väinamere positsiooni kindlusraudtee liinid Läänemaal, Virtsu tuletorni ja praeguse Virtsu sadama vahel asus siis väike sadam, milleni viis Rannapatarei nr 33 juurest raudtee. Tänapäevaks on raudteetamm on suures osas hävinud.^[85]

Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakive. Säilinud on teelõigud Harku–Vatsla, Pühaküla–Alliku, Jõeküla–Kakumäe, Viimsi poolsaarel^[86], Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse^[87] ja Võiküla munakivitee Väinamere positsioonil Muhul.

 Pikemalt artiklis Turu-Ahvenamaa positsioon

Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas eel- ja peapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916. aastal.^[88] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.^[89]

 Pikemalt artiklis Väinamere positsioon

Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon^[90] (vene keeles Моонзундская укрепленная позиция) kulges Eestimaa kubermangus Hiiumaalt Sõrve säärde ning sealt üle Muhu ja Vormsi mandrialadele, hõlmates ka Haapsalu linna, Rohuküla sadama ja Virtsu poolsaare. Positsiooni ülem^[91] oli admiral Dmitri Svešnikov, staabiülem oli Nikolai Reek. Positsiooni koosseisus olid lisaks 107. jalaväediviisi väeosadele:

• Rannapatarei nr 30 (V-152 mm/45 suurtükki) Vormsi põhjakaldal
• Rannapatarei nr 31, 75 mm suurtükkidega Vormsil, aastatel 1914–1915, seejärel demonteeriti
• Õhutõrjepatarei nr 31a (II-75 mm suurtükki) (valmis 1915. aastal) Läänemaal Haapsalu kreisis Rohuküla sadamas^[89]
• Rannapatarei nr 33 (V-152 mm / 45 Canet' suurtükki) (valmis 1914. aastal) Virtsu sadamas Virtsu poolsaarel
• Õhutõrjepatarei nr 33a, (IV-75 mm suurtükki) (valmis 1916. aastal) Virtsu sadamas.
• Rannapatarei nr 34 (IV-120 mm suurtükki) Hiiumaa lõunakaldal Tohvri mõisa juures Sõru küla juures, Soela väina ääres;
• Õhutõrjepatarei nr 35, 75 mm suurtükkidega Hiiumaal, aastatel 1915–1916
• Rannapatarei nr 47^[92] (IV-152/45 Canet' suurtükki) Hiiumaal Kõpu poolsaarel Hirmuste lähedal;

Lisaks rannapatareidele kavandati Hiiumaa rannikule kaevikusüsteemi kolm lõiku, kuid neid ei jõutud täielikult valmis ehitada: 1. Lehtma sadamast Paope külani; 2. Paope külast Mardihansu külani; 3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

• Rannapatarei nr 32 (батарея №32 – Моонская батарея)^[93]algselt 1914. aastal ajutine patarei IV-75 mm Kesselaiul ja hiljem 1915. aastast alaline (IV-152 mm (kuuetollist) Canet' suurtükki/45), Võiküla ja Rässa küla vahel Muhumaa lõunaosas, Võilaiul
• Rannapatarei nr 36 (V-254 mm (10-tollist) Durlacher suurtükki) (valmis 1917. aastal) Võiküla lähedal Muhumaa lõunaosas;
• Õhutõrjepatarei nr 36a (IV-75 mm suurtükki)

Väinamere positsiooni rannapatareide kaitseks asutati 1916–1917, 75-mm õhutõrjepatareid: 8 õhutõrjepatareid ja 3 kuulipildujakomandot sh. Kihelkonnal, Kuressaares ja Rohukülas. Positsiooni kaitseks oli BL lennuväe- ja abiüksused: kaks lennusalka (lennubaas, Papisaare lennusadam, vaatluspostid ja 12 lennukit) Kihelkonna lähedal; kaks lennusalka (12 lennukiga) Sõrve säärel; üks lennusalk (6 lennukiga) Kuressaare linna juures ja üks lennusalk (6 lennukiga) Virtsu poolsaarel. Lennubaasid ja vaatluspostid asusid Tahkunal ja Kõpu poolsaarel Hiiumaal.

PMS positsioonide koosseisus olid ka lennusadamad: Saaremaal Papisaare lennusadam (58° 21′ 58″ N, 21° 58′ 54″ E), Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadam ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul olid Haapsalu lennusadam (58° 57′ 43″ N, 23° 31′ 4″ E), Bürgermeistri holmil ja Virtsu lennusadam.

 Pikemalt artiklis Kura kurgu positsioon

Kura kurgu positsioon kulges Liivimaa kubermangus Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal.

• Rannapatarei nr 40 (IV-120-mm suurtükki) Saaremaal, Sõrve säärel Tammuna;
• Õhutõrjepatarei nr 40a (III-75-mm suurtükki) Saaremaal, Sõrve säärel Karuste küla juures
• Rannapatarei nr 41 (IV-130 mm suurtükki) Saaremaal, Sõrve säärel Mõntu sadama juures;
• Õhutõrjepatarei nr 42 (III-75-mm suurtükki) Saaremaal, Sõrve säärel Mõntu ja Läbara küla vahel
• Rannapatarei nr 43 (IV-305 mm suurtükki) Saaremaal, Sõrve sääre idakaldal
• Õhutõrjepatarei nr 44 (III-75-mm suurtükki) Saaremaal, Sõrve majakast paremal pool Sõrve säärel
• Rannapatarei nr 45 (IV-152/45 suurtükki) Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel Undval
• Rannapatarei nr 46 (IV-152/45 suurtükki) Saaremaal, Ninase poolsaarel Tagaranna küla juures
• Õhutõrjepatarei nr 48 (III-75-mm suurtükki) Saaremaal, Kuressaares

Peterburi merekaitse Põikpositsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.^[89] Suurtükipatareid: nr 45 ja 46 IV-254/45 D Isosaari (rootsi k. Stora Mjölö) saarel, nr 41 IV-254/45 D Rysäkari (rootsi k. Rysskär) saarel, nr 42 IV-254/45 D Katajaluoto saarel, nr 44 IV-254/45 D Kuivasaari saarel, nr 49 IV-254/45 D Itä-Villinki saarel jt.

• 305 mm (12") merekahurid. Kaal 446,3 tonni, laskekaugus 28,8 km.
• 280 mm (11") mere- ja välikahurid
  • Vene välikahur M1877. Kaal 57,4 tonni, laskekaugus 11,7 km.
  • Vene välikahur M1878. Kaal 81,9 tonni, laskekaugus 12,4 km.
  • Vene rannamortiir M1878. Kaal 26,2 tonni, laskekaugus 8,7 km.
• 250 mm (10") merekahurid.
  • Durlacheri suurtükk, 45 kaliibrine. Kaal 49,3 tonni, laskekaugus 20,5 km.
• 234 mm (9,2") merekahurid
• 229 mm (9") mere- ja välikahurid
  • Vene välikahur M1867. Kaal 32,7 tonni, laskekaugus 10,2 km.
  • Vene rannamortiir M1877. Kaal 15,2 tonni, laskekaugus 7,7 km
• 152 mm (6") mere- ja välikahurid
  • Canet' meresuurtükk. Kaal 19,6 tonni, laskekaugus 13,2 km.
  • Vene kindlusesuurtükk M1877
    • 190-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 4,8 tonni, laskekaugus 8,8 km.
    • 170-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 3,1 tonni, laskekaugus 6,8 km.
  • Vene kindlusesuurtükk M1904
    • 200-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 5,4 tonni, laskekaugus 12,1 km.
  • Schneideri/Vene raskehaubits M1909. Kaal 2,4 tonni, laskekaugus 7,7 km.
  • Vene rannamortiir M1909. Kaal 2,8 tonni, laskekaugus 8,7 km.
• 150 mm (5,9") välikahurid
• 130 mm (5,1") merekahurid
• 120 mm (4,7") merekahurid
  • Vickersi kahur (toodetud Obuhhovi tehases). Kaal 11,1 tonni, laskekaugus 13,9 km.
• 107 mm (4,2") välikahurid
  • Vene kindlusesuurtükk M1877. Kaal 2,5 tonni, laskekaugus 9,6 km.
  • Vene patareisuurtükk M1877. Kaal 1,2 tonni, laskekaugus 5,3 km.
• 102 mm (4") merekahurid
• 77 mm suurtükk
• 76 mm (3") välikahurid
• 75 mm õhutõrjekahurid
  • Mölleri õhutõrjesuurtükk
• 57 mm merekahurid
• 47 mm õhutõrjekahurid,^[94].^[95][96]

 Pikemalt artiklites Operatsioon Albion ja Moonsundi lahing

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus

 Pikemalt artiklites Muhu väin ja Moonsundi arhipelaag

Pärast 1917. aasta rahutusi tehti kindlustuses ainult hädavajalikke töid, veebruaris 1918 seiskusid tööd täielikult. Tõsisemat vastupanu sakslastele osutada ei suudetud. Enne sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, purustati mitmeid ehitisi. Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, kuid Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist.

Eesti Vabariik merekindlust endisel suurel kujul ei vajanud, kuid osa rajatisi korrastati ja võeti siiski kasutusele. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.^[71]

1920. aastal müüs Eesti Vabariik soodsalt kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.^[97] Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927 vastu "Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse" (RT 1927, 65,54). Lahenduseks olid nii maade väljamaksmine kui ka vahetus. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.^[4]

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal, võeti seni kasutuses olnud kindlustused Punaarmee poolt üle. Osaliselt leidsid need koos juurde rajatud ehitistega kasutust ka sõja päevil 1941. aastal.

Palju merekindluse Eesti-poolseid ehitisi võeti 1997. aastal muinsuskaitse alla, kuid endiselt on ehitised halvas seisukorras.

• Teise maailmasõja aegne Punalipulise Balti laevastiku Tallinna Peabaasi Läänemere rajooni rannakaitse
• Tallinna vesilennukite angaar
• Peterburi kindlus^(ru)
• Eesti merekindlused

• Heino Gustavson, "Merekindlused Eestis 1914–1940", Olion, Tallinn 1993
• Mehis Helme, "Pietari Suuren merilinnoituksen rautatiet", Tallinn 1992
• Mehis Helme. Fortress railways of the Baltic shores. 1994
• Leho Lõhmus, "Nõmme kindlusraudtee", Kirjastus: KOOLIBRI, ISBN 9789985027660, 2011
• Mati Õun, "Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940", Tammiskilp, 2001
• Петров М. А. Подготовка России к мировой войне на море. – М-Л.: Государственное военное издательство, 1926. Глава седьмая. Оборудование театров Балтийского и Черного морей, (netiversioon militera.lib.ru)

• Vello Mäss. Merekindlus Tallinna lahe põhjas. / Horisont 1999/3
• Pekka Erelt. Maginot' liin Tallinna ümber. Eesti Ekspress, 11. mai 2005
• Piret Peensoo. "Vallad kavandavad Peeter Suure merekindluse punkrisse muuseumi" Eesti Päevaleht, 31. august 2007
• Mari Kodres. Hiiglaslikust Soome lahe lukust saab turistidele matk ajalukku. / Eesti Päevaleht, 15. mai 2009
• Robert Treufeldt. VASAR: Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal. Sirp, 15. mai 2009

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Peeter Suure merekindlus

• ESTONICA (Entsüklopeedia Eestist)
• Militaarne Hiiumaa
• KREPOST SVEABORG. HELSINGIN MAA- JA MERILINNOITUS ENSIMMÄISEN MAAILMANSODAN AIKANA.
• Морская Крепость имени Императора Петра Великого
• Морская крепость Императора Петра Великого, Офицеры и чиновники, Русская Эстония
• Персоналии Морской крепости Императора Петра Великого., battal.ee