Astrid Lindgren

Astrid Lindgren
Astrid Lindgren
Sünniaeg	14. november 1907
Surmaaeg	28. jaanuar 2002 (94-aastaselt)
Amet	kirjanik
Autasud	Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Kunstide ja Kirjanduse ordeni ohvitser, Illis Quorum
Koduleht	https://www.astridlindgren.com
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

Astrid Anna Emilia Lindgren (kuni 1931 Astrid Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud 109 keelde^[1] ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.

Elukäik

Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps. Astridil oli vanem vend Gunnar (1906–1974) ning nooremad õed Stina (1911–2002) ja Ingegerd (1916–1997).

Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia "Silmapiirilt kadunud maa".

Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidi aega praktikant ajalehes Vimmerby Tidningen. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena lapseootele ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetaja Reinhold Blombergiga (1877–1947) abiellumast, siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.

4. detsembril 1926 sündis tal poeg Lars (suri 1986), kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.

1928. aastal asus Astrid sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga (1898–1952), kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.

Aastal 1934 sündis tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.

1986. aastal kirjutas Lindgren Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis Boriss Pankinile, et juhtida tähelepanu olukorrale, et Nõukogude liit ei luba Leila Milleri ja Valdo Randpere tütart Kaisat oma vanematele Rootsi järgneda. Kirjas teatas Lindgren, et "võimsal Nõukogude Liidul ei ole nii palju halastust ja südamlikkust, et üht väikest tüdrukut oma vanemate juurde lasta."^[2]

Astrid Lindgren suri Stockholmis 28. jaanuaril 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud.^[3] Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.^[3]

Karjäär

1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga "Britt-Mari puistab südant" teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on "Pipi Pikksukast" saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.

1948. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ameerikasse jõudnult ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu "Kati Ameerikas".

1958. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.

1976. aastal tuli Lindgrenil maksta 102 protsenti tulumaksu (ta pidi maksma nii tavalise tulumaksu ja ka tööandja tasu), protestiks kirjutas ta 3. märtsil 1976 Stockholmi õhtulehele Expressen satiirilise lühijutu "Pomperiposa Monismaanias". See tekitas Rootsis suure debati maksusüsteemi osas ja oli üheks põhjuseks, miks Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei sama aasta septembris esimest korda peale 1932. aastat valimised kaotas. Irooniliselt oli Lindgren ise aga eluaegne sotsiaaldemokraat. Lõpuks lahenes maksuküsimus nii, et Lindgren pidi maksma vaid 80 protsenti tulumaksu.^[4]

Teoseid

Aasta	Pealkiri	Tõlge
1944	Britt-Mari puistab südant (Britt-Marie lättar sitt hjärta)	2000
1945	Kerstin ja mina (Kerstin och jag)	2001
1945	Pipi Pikksukk (Pippi Långstrump)	1968
1946	Pipi Pikksukk läheb laevale (Pippi Långstrump går ombord)	1968
1946	Meisterdetektiiv Blomkvist (Mästerdetektiven Blomkvist)	1960
1947	Meie, Bullerby lapsed (Alla vi barn i Bullerbyn)	1970
1948	Pipi Pikksukk Lõunamerel (Pippi Långstrump i Söderhavet)	1968
1949	Veel Bullerby lastest (Mer om oss barn i Bullerbyn)	2000, 2006
1949	Pöialpoiss Nils Karlsson (Nils Karlsson Pyssling)	1998
1950	Hakkaja Kaisa (Kajsa Kavat)	2003, 2014
1950	Kati Ameerikas (Kati i Amerika)	2000
1951	Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu (Mästerdetektiven Blomkvist lever farligt)	1960
1952	Bullerbys on alati lõbus (Bara roligt i Bullerbyn)	2000, 2005
1952	Kati Itaalias (Kati i Italien)	2001
1953	Kalle Blomkvist ja Rasmus (Kalle Blomkvist och Rasmus)	1971
1954	Mio, mu Mio (Mio, min Mio)	1993
1954	Kati Pariisis (Kati i Paris)	2001
1955	Väikevend ja Karlsson katuselt (Lillebror och Karlsson på taket)	1964
1956	Hulkur Rasmus (Rasmus på luffen)	1965
1957	Rasmus, Pontus ja Lontu (Rasmus, Pontus och Toker)	1967
1958	Lärmisepa tänava lapsed (Barnen på Bråkmakargatan)	1995
1959	Päevanurme (Sunnanäng)	1959, 1997
1960	Madlike (Madicken)	1993
1961	Lärmisepa tänava Lota (Lotta på Bråkmakargatan)	1995
1962	Karlsson katuselt lendab jälle ( Karlsson på taket flyger igen)	1970
1963	Vahtramäe Emil (Emil i Lönneberga)	1993
1964	Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses (Vi på Saltkråkan)	1969
1965	Kevad Kärakülas/Kevad Bullerbys (Vår i Bullerbyn)	1987
1966	Vahtramäe Emili uued vembud (Nya hyss av Emil i Lönneberga)	1993
1968	Karlsson katuselt hiilib jälle (Karlsson på taket smyger igen)	1970
1970	Vahtramäe Emil on veel elus (Än lever Emil i Lönneberga)	1993
1970	Minu väljamõeldised (Mina påhitt)
1973	Vennad Lõvisüdamed (Bröderna Lejonhjärta)	1987
1973	Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna (Samuel August från Sevedstorp och Hanna i Hult)	2002
1976	Madlike ja Jaanikingu põnn (Madicken och Junibackens Pims)	1994
1979	Pipi Pikksuka jõulupuu (Pippi Långstrump har julgransplundring)	1999
1981	Röövlitütar Ronja (Ronja rövardotter)	1987
1984	Kui väike Ida tahtis teha vempu (När lilla Ida skulle göra hyss)	1985
1984	Emili vemp nr. 325 (Emils hyss nr 325)	2003
1986	Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil (Inget knussel, sa Emil i Lönneberga)	2003
1987	Assar Seebimull (Assar Bubbla)	1987
1991	Kui Liisbet pistis herne ninna (När Lisabet pillade in en ärta i näsan)	2001

Koostöö Ilon Wiklandiga

Astrid Lindgreni enamiku raamatute illustraator oli Eesti päritolu Ilon Wikland. Nende esimene ühine raamat oli 1954. aastal ilmunud "Mio, mu Mio".

Tunnustus

1977 – Rootsi kriminaalkirjanduse auhind parimale laste- ja noorsooromaanile
1986 – Selma Lagerlöfi auhind
1989 – Haapsalu rajooni aukodanik^[5]

Isiklikku

Tema venna Gunnar Ericssoni tütre Barbro tütar on stsenarist ja kriminaalromaanide autor Karin Alvtegen.

Viited

↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2023. Vaadatud 23. aprillil 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Pekka Erelt (08.03.2017). "Hüpe läbi raudse eesriide ehk sangarid, spioonid ja kameeleonid". Eesti Ekspress.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Maeti Astrid Lindgren Õpetajate Leht 15. märts, 2002
↑ Koppel, Peeter (16. november 2017). "Peeter Koppel: vääriti mõistetud muinasjutt Skandinaavia eduloost". Postimees Online.
↑ Lääne Elu, 12. september 2015

Kirjandus

Jens Andersen. Astrid Lindgren : päev nagu elu, Tallinn: Koolibri, 2017. Tõlkinud Tiina Toomet. ISBN 978-9985-0-3873-4
Margareta Strömstedt. Astrid Lindgren: elulugu, Tallinn: Tänapäev, 2000. Tõlkinud Tõnis Arnover. ISBN 9985-9269-2-7
Eva-Maria Metcalf. Astrid Lindgren, Stockholm: Rootsi Instituut, 2000. Tõlkinud Tõnis Arnover. ISBN 91-520-0607-7
Astrid Lindgren: Hans Christian Anderseni preemia laureaat, Tallinn: Eesti Lasteraamatukogu, 1997. Tõlkinud: Anu Kehman ja Andres Jaaksoo. ISBN 9985901576

Välislingid

Astrid Lindgren andmekogus IMDb (inglise)
The Astrid Lindgren Company (ingliskeelne)

[1] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2023. Vaadatud 23. aprillil 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[2] Pekka Erelt (08.03.2017). "Hüpe läbi raudse eesriide ehk sangarid, spioonid ja kameeleonid". Eesti Ekspress.

[ÕL,_2002-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Maeti Astrid Lindgren Õpetajate Leht 15. märts, 2002

[4] Koppel, Peeter (16. november 2017). "Peeter Koppel: vääriti mõistetud muinasjutt Skandinaavia eduloost". Postimees Online.

[5] Lääne Elu, 12. september 2015

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]